Väljasõit

Käisin koos KT2 grupiga tutvumas-proovimas viltimismasinat Viljandis.

Kahel ülemisel pildil on näha proovitööd, kus igaüks sai oma nurgakese, ning mis

ühes tükis masinasse läks.Alumistel piltidel on juba valmis tükid  omanikud leidnud.

                           

                    Oma nurgakesel proovisin siidikiude, takku, sojakiude,
                     ning armsaid väikseid villapallikesi,mis kõik viltusid kenasti.
                               Soja oli väga meeldiv üllatus.

Edasi läksime Heimtalisse,Anu Rauaga kohtuma.

Esimese asjana võitis minu südame see laudlina.

Niplispitsiga.Imeilus!

pits lähemalt

                                         

                            Mütsid, omal ajal Rootsi läinud,
                            nüüd ringiga kodukanti tagasi jõudnud.

                         Kampsun, mille ema on teinud  lapsele oma sokkidest,
                         et lapsel soe oleks.

Igal asjal on oma lugu.

                                       

Prossid

Talvel ihkab silm vahepeal ka miskit värvilist.

Seekord oli oranz just see, mis näppu jäi.

Pakutrükitud kukeke sai peenvillast vunki juurde,

ilma villase lisandita oleks talvises karguses ehk liiga kõhe olla...

Valged prossid on nõelvilditud, ning pärlid peale tikitud.

Need prossid aga on paberitöö tulemus.

Talvine valguse ja varjude mäng on ka pildile trüginud...

Helkur koti külge- nõelvilditud südamik, natuke nõelatööd ja heegeldamist.

Märgin enda jaoks ära, ning jagan seda toreda kujundusega plakatit.

Eesti Käsitöö Maja galeriis on avatud näitus, kus ka minu tehtut näha saab!

Ehtekojast

Väike pildiline meenutusTartumaa Ehtekojast, täpsemalt vitssõle meistrikojast .

  

 

 Kõik osalejad said oma sõled valmis, ning näpud jäid samuti kõigil terveks! Puhas rõõm oli õpetada.

 

Mõttes

Mõnikord on kohe nii, et saabudes kuskile tabab meid  äratundmine, et see koht on midagi erilist. Koht iseendale.Tükike elamust.  Ja siis saab mõte minna uitama ning oletada, millised võisid olla ammused eelkäijad nende erilistel radadel...

Nad võisid tulla veest, või sinna minna... tiirelda meie kohal, ning vaid viivuks mereranda puhkama tulla. Kes teab?

Igaljuhul oleks tunne, et aeg on peatunud.

Õnnekivid

Vahepeal on palju vett merre voolanud, ning just mere-äärsetelt randadelt leitud kividest tahtsingi rääkida. Just nendest auguga kividest,mis pihku jäävad, või südame külge...Mina olen päris palju õnne üles korjanud just Hiiumaalt; tundub üks õnnelik saar olema!Mandri peal on mul vähem õnne olnud ;)
ERMi kogudes rahvuslikke helmekeesid uurides jäid silma ka sellised kivid .Need kaldale uhutud, mere poolt lihvitud ning auguga.Loodud kaelas kandmiseks! Teiste värviliste klaashelmeste vahel paistis see kee minu jaoks erilisena silma.
Tegin endale oma õnnekiviga helmekee.Veel on selles kees karneool, valge türkiis ja kvarts.

 Helmekeede raamatust oli minu jaoks erilisim Kolga -Jaanist pärit kee.Eks minu juured kõnetasid mind!

Seosed on linased, ning mõned siidipaltega.

Mullapirruke

Tegin taas mullapirrukesi. Materjaliks valisin  klaasi.Kahel esimesel pildil olev pirruke on klaasisulatuse tagajärg.Teised aga käisid ahjus kolm korda- peale ühe (mustri)kihi pealekandmist ahju, et värv kinnistuks.
Siis veel  värvimist ja jälle ahju.Kõige viimasena panin peale pisut lüstrit, mis liikumisel, erineva nurga all,hakkab ,,mängima,, oma erinevate varjunditega.
Ääred viimistlesin  jootekolvi abil.